Vaatluspraktika Tartu Forseliusi Kooli Montessori 1.-3. liitklassis

Rõõmukooli eestvedaja Hälis Värimäe osales Montessori 6–12 juhendaja koolituse raames nädal aega vaatluspraktikal Tartu Forseliusi Kooli Montessori 1.–3. klassi liitklassis. Allolev tekst on vahetu peegeldus kogetust.

Mul oli erakordne võimalus veeta nädal Tartu Forseliusi Kooli Montessori 1.–3. klassi klassiruumis. See kogemus jättis väga sügava ja rõõmustava mulje. Kuigi see klass alustas alles selle õppeaasta sügisel, on seal juba praegu tunda rahulikku rütmi, sisemist korda ja päris õppimist.

See on klass, kus töörahu ei pea kehtestama — see sünnib loomulikult, läbi analüüsi, kokkulepete ja aeg-ajalt sõbraliku meeldetuletuse. Õpetaja on vaikne ja nähtamatu taustajõud, kelle kohalolu ei ole pealetükkiv, kuid on sügavalt tajutav. Lapsed õpivad siin avastades, uurides ja ise otsides.

Päev algab loomuliku töömeeleoluga

Lapsed saabuvad klassi ja valivad vaikselt oma töö — keegi kirjutab, teine loeb, kolmas uurib mikroskoobiga, neljas mõtiskleb päeviku ees. Kõik toimub rahulikult ja iseseisvalt, juba enne töötsükli ametlikku algust. Keegi ei pea ütlema “nüüd hakkame tööle” — nad lihtsalt teevadki.

Päev kulgeb kolme tunni pikkuse töötsüklina, ilma vahetunnita, lõimitud õppena, liitklassis. Töötsükkel algab tavaliselt muusikaklassis toimuva koosolekuga, kuhu lapsed liiguvad vaikse märguande peale – õpetaja kerge käetõste, pilk või kehakeel. Märguanded on pehmed, austavad ja täpsed. Lapsed justkui loevad õpetajat sõnadeta.

Koosolekul jagatakse uudiseid, räägitakse tunnetest ja arutatakse nädalateemat. Teemasid avatakse ka vihjete, kaartide või küsimuste abil ning lapsed saavad ise pakkuda, mida ja kuidas nad sooviksid õppida. See tekitab õppimisse isikliku tähenduse ja sisemise motivatsiooni.

Töötsükli jooksul on lastel vabadus valida, mida, kuidas ja kellega nad töötavad. Nad võivad liikuda, töötada üksi või rühmades, omas tempos ja rütmis. Selline iseseisvus õpetab end juhtima ja austama ka teiste töörahu.

Raamatud, uurimine ja tõeline avastamisrõõm

Raamatud mängivad selles klassis olulist rolli. Need on vabalt kättesaadavad ja neid kasutatakse igapäevaselt. Nägin, kuidas lapsed uurisid suurima huviga entsüklopeediaid, sõnaraamatuid ja loodusraamatuid — et saada teada, kes on pruun-kuusvõõlane või mida mingi sõna tähendab. Raamatud ei olnud siin lihtsalt “lugemiseks”, vaid tõeline teadmiste allikas, kust uurimistööd saavad alguse.

Igapäevaselt tegelesid mitmed lapsed ka katsete ja mikroskoobiuuringutega – näiteks uuriti mesilase suu ehitust. Samuti olid pidevas kasutuses Montessori matemaatikavahendid, millega loodi tekstülesandeid, korrutati, võrreldi kujundeid või mõtestati murde. Kõik toimus loomulikult ja huviga, mitte kohustuslikkuse tõttu.

Lapsed mitte ainult ei uurinud, vaid esitlesid oma uurimusi ka teistele. Imeline oli vaadata, kuidas ülejäänud klass neid esitlusi kuulas. Oli näha, et nad kuulasid päriselt — keskendunult, vaikides, austavalt. Ja mis veelgi olulisem — nad oskasid esitajale küsida päris küsimusi. Mitte ainult “miks sa selle tegid?”, vaid ka “kas saite teada, miks ta nimi on just vöölane?” See oli tõeline dialoog, mitte lihtsalt esitlus.

Õppimine sünnib seestpoolt

Selles klassis ei täideta ainult valmis töölehti. Lapsed loovad sageli omale tehteid, ülesandeid, uurimisteemasid ja tehteid. Kui laps saab ise valida, mida ta uurib või millise teksti kirjutab, pingutab ta rohkem, mõistab paremini ja tunneb sügavamat huvi. Õppimine muutub tähenduslikuks.

Nägin, kuidas üks 1. klassi laps mõtles mitu tundi järjest välja matemaatika tekstülesannet. Samal ajal töötas teine laps vaikselt loovkirjutamise ja uurimisteemaga. Samas klassis oli ka 2. klassi laps, kes vaikselt märkas, kui keegi vajas abi, aitas koristada või juhendas nooremaid. Ta tegi seda loomulikult ja rahulikult, ilma vajaduseta esile tõusta.

Kokkulepped, rütm ja vastutus

Klassis kasutatakse lihtsaid, aga toimivaid kokkuleppeid: enne küsi abi kolmest sõbrast, siis alles õpetajalt. Õpetaja poole pöördutakse vaikse õlapuudutusega, mitte hõikamisega. Kui keegi vajab rohkem vaikust, saab kasutada helisummutavaid kõrvaklappe või lüüa tiibeti kella.

Päeva lõpus koristavad lapsed klassi ära — igaüks teab, mida teha. Keegi ei lähe sööma enne, kui kõik on korras. See ei ole karistus, vaid lihtsalt viis, kuidas asjad on.

Igal lapsel on päevik, kuhu ta kirjutab, mida ta on teinud. Kui töötsükkel lõppeb, liigub õpetaja vaikselt kõrvalruumi. See on märk — “tule näita, mida oled teinud.” Lapsed liiguvad sinna rahulikult ja teavad: kui klass ei ole korras, ei lähe veel keegi sööma.

Tugev kogukond ja pühendunud pered

Selle klassi juures jäi silma ka toetav ja tegus lapsevanemate kogukond. Üks isa käib andmas liikumistunde, üks ema juhendab muusikat, vanemad on organiseerinud robootikaringi ja käivad klassis külalisõpetajatena rääkimas oma töödest, millest valmivad omakorda uued uurimistööd.

Lastevanematega suheldes selgus, et on peresid, kes on kolinud Tartusse just selle Montessori klassi pärast. See näitab, kui palju väärtustatakse sellist õppimis- ja kasvukeskkonda ning kui tugev on usaldus Montessori pedagoogika vastu.

Õppekäigud ja elulähedus

Iga kuu toimub üks põhjalikult ette valmistatud õppekäik: lapsed uurivad, kuhu minnakse, mõtlevad läbi, mida tahavad teada, koostavad küsimusi, võtavad kaasa raamatuid või arendavaid mänge. Isegi muusikastuudiosse salvestama minnes oli neil kaasas kõik vajalik. Ka ootehetked möödusid rahulikult, samas väga töiselt ja sisukalt.

Tänutunne ja tulevikku vaatav usk

Olen südamest tänulik Merilyn Rangile ja teistele Montessori juhendajatele, kes julgevad avada oma klassiruumi ka siis, kui nad ise on veel teekonna alguses. See nõuab suurt julgust ja enesekindlust.

Samuti imetlen Tartu Linnavalitsust, kes on loonud sellise võimaluse munitsipaalkooli juurde. See ei ole lihtsalt kool — see on keskkond, kus kasvavad inimesed, kes oskavad märgata, küsida, hoolida ja tegutseda.

Kui mõtlen, milliseks võivad need lapsed kasvada, kui nad kunagi põhikooli lõpetavad, siis usun, et neist saavad inimesed, kes tunnevad ennast, oskavad keskenduda, väärtustavad ennast ja teisi ning ei karda eksida ja küsimusi küsida.

Montessori ei ole lihtsalt õpetamismeetod. See on kultuur, mis elab selles klassis juba täna.